Istusin eelmisel teisipäeval kell 22:45 oma arvuti taga, väljas sadas vihma ja mul oli kontol täpselt 45 eurot, mille olin otsustanud puhtalt meelelahutuseks magama panna. Ma pole kunagi olnud suur strateegiate uskuja, aga tol õhtul hakkasin märkama krahhimängu ajaloo graafikus teatud rütmi, mis tundus liiga sarnane, et olla lihtsalt juhus. Vaatasin, kuidas känguru sümboliga graafik muudkui tõusis ja langes. Alguses oli seis üsna kehv, kaotasin järjest neli korda ühe euro kaupa, sest krahh tuli juba x1.05 ja x1.12 juures. Need on need hetked, kus tekib tahtmine ekraan kinni panna, aga ma jäin ootama. Märkasin, et pärast kolme väga madalat krahhi tuli peaaegu alati üks pikem tõus, mis küündis vähemalt x4.5 peale. See tundus kuidagi loogiline rütm, mida paljud teised mängijad vestlusaknas samuti kommenteerisid.
Valisin mängimiseks Roobet Casino keskkonna, sest sealne liides on piisavalt kiire, et reageerida täpselt sel sekundil, kui ma nupule vajutan, ilma igasuguse viivituseta. Panustasin järgmises raundis 5 eurot. Graafik hakkas ronima. x1.5, x2.0, x3.0... süda kloppis ja käsi värises hiire kohal. Kui kordaja jõudis x4.8 peale, vajutasin nuppu ja teenisin kohe 24 eurot tagasi. See andis enesekindlust juurde ja ma hakkasin seda mustrit veelgi täpsemalt jälgima. Jätkasin samas vaimus peaaegu poolteist tundi. Vaatasin ajalugu ja nägin, et viimase 20 raundi jooksul polnud kordagi tulnud x100 kordajat. Minu sisetunne ütles, et see suur pauk peab varsti juhtuma, sest statistiliselt ei saa see lõputult viibida. See on see ohtlik hetk, kus hasart sisse lööb, aga ma hoidsin pea külmana.
Panin sisse 10 eurot ja otsustasin seekord oodata kauem. Graafik liikus x5, x15, x30... sotsiaalne vestlusaken paremal pool hullus, kõik elasid kaasa ja saatsid emotsioone. Kui kordaja jõudis x88 peale, tundsin, kuidas peopesad higistasid. Ma ei vajutanud nuppu, kuigi olin juba võitnud teoreetiliselt 880 eurot. Tahtsin näha, kas mu ennustus peab paika. Ja siis, täpselt x124.5 juures, toimus krahh. Ma ei saanud midagi. See oli valus õppetund, aga samas nii põnev, et ma ei suutnud mängu lõpetada. See ongi see mängu võlu – sa oled nii lähedal, aga samas nii kaugel. Pärast seda väikest tagasilööki tegin pausi, jõin klaasi vett ja naasin uue hooga, seekord torni ronimise mängu juurde.
Tornimängus on süsteem teistsugune. Seal on astmed ja igal astmel on valikud. Valisin keskmise raskusastme, kus on kolm kivi ja üks neist on lõks. Hakkasin märkama, et süsteem justkui soosib siksakilist liikumist: vasak, kesk, parem, vasak. Alustasin 2 euroga esimesel astmel. Esimene kivi oli õige, kordaja x1.45. Teine aste x2.1. Kolmas x3.2. Jõudsin seitsmendale astmele ja kordaja oli juba x15.4. See on see hetk, kus pead valima, kas võtta 30 eurot ja jalutada minema või riskida kõige kaotamisega. Ma võtsin raha välja. Kokku oli mu sessiooni lõpuks kontol 192 eurot. See pole küll miljon, aga arvestades, et alustasin 45 euroga, oli see suurepärane tulemus teisipäeva õhtu kohta.
Kõige huvitavam on see, kuidas aju hakkab igal pool mustreid nägema. Isegi kui tead, et tegemist on juhusliku numbrigeneraatoriga, tekib tunne, et sa justkui loed mängu hingeelu. See on psühholoogiliselt nii kavalalt üles ehitatud. Kui näed ekraanil teisi mängijaid suurelt võitmas, tekib tahtmine ka ise seda x500 kordajat taga ajada. Üks tüüp minu sessiooni ajal võitiski 450 eurot ühe euroga, kui kordaja lendas x450 peale. See motiveerib, aga minu strateegia jäi ikkagi truuks väikestele sammudele. Ma ei jahinud kunagi seda ühte suurt pauku, vaid keskendusin stabiilsele kasvule vahemikus x2 kuni x8. See hoidis mu panga stabiilsena ja ei lasknud emotsioonidel üle pea kasvada. Muidugi oli ka hetki, kus seitse korda järjest tuli punane krahh ehk alla x1.2. Sellistel puhkudel tuleb osata seisma jääda ja mitte hakata kaotusi tasa tegema suuremate panustega. Ma panin endale reegli, et kui kaotan 15 eurot järjest, teen 20-minutilise pausi. See reegel säästis mind sel õhtul vähemalt kolmel korral täielikust tühjendusest. Lõpuks on see kõik puhas meelelahutus ja mustrite lugemine teeb asja lihtsalt kordades huvitavamaks, nagu oleksid mingi koodimurdja keset põnevat märulifilmi. Järgmisel korral plaanin proovida miinimängu, seal on ka omaette loogika, kuidas ruute avada, aga see nõuab veelgi külmemat närvi.
